Linn on suurepärane koht elamiseks – eriti siis, kui oled auto.

Nali? Igas naljas on terake tõtt! Tegelikult on see tabav kirjeldus sellest, milliseks on meie linnad viimase sajandi jooksul kujunenud. Kuna kuni 60% linnaruumist on pühendatud autodele, on linnad muutumas koduks elututele autodele, mis linnadest läbi sõidavad, mitte inimestele, kes neis tegelikult elavad.

Selleks et mõista, kuidas muuta linnad inimeste koduks, vestlesime arhitekti, urbanisti ja nelja lapse ema Yoko Alenderiga.

Meie uusim kampaania mängib ideega, mille järgi peaks linn olema inimeste, mitte autode kodu. Uksest välja tänavale astudes ei tohiks linn tunduda betoonkoridorina, mida ääristab elutu metall, vaid hubase elutoana, kus on hea olla. Mis teeb sinu meelest linnast kodu?

Kodus tunneme end turvaliselt, mugavalt ja hästi. Teame instinktiivselt, kuidas olla ja mida teha. Ümbritsev ruum pakub meile toetavat keskkonda, kus saame argitoimetusi tehes jääda iseendaks.

Avalikud ruumid peaksid olema sama intuitiivsed ja toetavad. Linnaruumis ringi liikudes peaks olema selge, mida teha ja kuidas käituda – kus sõita, kõndida ja istuda –, ja see peaks pakkuma turvatunnet. Nii nagu elutoad toovad inimesed kokku, peaksid ka avalikud ruumid soodustama suhtlust ja ühtekuuluvustunnet.

Jagatud eine jagatud ruumis: Yoko perega piknikul.

Mis on peamised märksõnad, mis muudavad linna inimeste koduks?

Taani urbanist Jan Gehl on linnaruumi kvaliteedikriteeriumid väga hästi kirja pannud. Need kriteeriumid vastavad inimeste põhivajadustele:

ohutus – kas linnaruum pakub kaitset liikluse, müra ja saaste eest;
mugavus – kas seal on laias valikus kohti, kus jalutada, istuda, lõõgastuda ja mängida;
atraktiivsus – kaunid vaated ja haljasalad ning maitsekas arhitektuur.

„Tänavad peaksid looma meis turvatunde. Tänaval jalutades peaksin saama sõbraga vestelda nii, et kuulen ka tema vastuseid. Linnaruum peaks olema inimsõbralik – see ei tohiks tekitada meis segadust või panna meid tundma väikese ja tähtsusetuna.“

Igal naabruskonnal peaks olema ka oma identiteet – midagi, mis muudab selle sinu naabruskonnaks. Võib-olla on seal mõni kena vaatega koht või tuttav lõhn, mida õhkub pagariärist, mis on juba aastaid tegutsenud. Või hoopis uus laste mänguväljak, millega tutvuda.

Nende kriteeriumide põhjal ei tekita enamik linnu kodust tunnet. Miks see nii on?

Ammustel aegadel peeti linnade kujundamisel silmas inimesi. Suur osa avalikust elust, näiteks uudiste vahetamine ja kaubitsemine, toimus tänavatel ja väljakutel. Tänavad olid mõeldud jalakäijatele ja teeviidad olid loodud lugemiseks kiirusel 5 km/h.

Aga siis ilmusid pildile autod, mis sõitsid kiirusega 50, 60, 90+ km/h. See nõudis aga hoopis teistsuguseid teid ja tänavaid, sest inimsilm tajub sõites infot erinevalt (mõtle näiteks maanteeäärsetele liiklusmärkidele). Järgnesid ka kõrgem müratase ja ebaturvalisus.

„Kui tänavad pole kujundatud inimesi ja eelkõige jalakäijaid silmas pidades, ei saa ka linnaruum tekitada kodutunnet.“

Pargitud autodest möödapääsemine ehk jalgratturi igapäevaelu.

Kuidas saavad kohalikud omavalitsused tagada, et elanikud tunneksid end oma linnas koduselt?

Kõik taandub igapäevaelu põhivajaduste korraldamisele.

Kas minu laps saab koha lähimas lasteaias, mis jääb jalutuskäigu kaugusele? Kas kodu läheduses asub mänguväljak või park? Kas minu naabruskonnas on pood, kust osta piima ja leiba, või pubi, kus aega veeta ja sõpradega kohtuda? Kas bussipeatuses on hea bussi oodata ja teistega suhelda?

Need igapäevased pisiasjad määravad üldise elukvaliteedi ja muudavad linna sinu koduks.

Millist mõju avaldavad linnade kodusemaks muutmisel transport ja erinevad sõidulahendused?

Minu meelest on liikuvuse puhul oluline paindlikkus. Täna on mul vaja autot, kuid homme eelistan trammi ning ülehomme tahan istuda hoopis rattasadulasse ja nautida värsket õhku.

Suurlinnades saab valida metroo ja bussi vahel – otsustad ise, kas tahad jõuda kohale kiiresti või nautida vaadet. Linna külastavatel inimestel peaks olema lihtne ühissõidukipileteid osta.
Selle asemel et raisata aega piletiautomaadi otsimisele, võiks piisata lihtsalt pangakaardi või telefoni viipamisest.

Tahame, et meie kodu oleks ilus, ja sama kehtib ka meid ümbritseva linnaruumi kohta. Tegelikult võivad ka ühissõidukid head välja näha ja pakkuda silmarõõmu, võtame näiteks kas või Londoni kahekordsed bussid.

Ühissõidukite disain ja tunnuslikkus, tänavad, liiklusmärgid ja teised detailid aitavad kaasa linna identiteedi kujunemisele ja muudavad selle ainulaadseks – ainulaadseks nagu sinu kodu.

Vähendame autode arvu – kastiratas kastiratta haaval.

Järjest enam näeme kogukondlikke algatusi, mille eesmärk on muuta linnakeskkonda inimsõbralikumaks. Millised neist on sinu lemmikud?

Esimesena tulevad mulle pähe New Yorgi taskupargid, kuid oma kodukoha algatustest tahan ära märkida Uue-Maailma tänavafestivali ja Kalamaja päevad, mis toovad kogukonnad kokku ja vallandavad tänavate peidetud potentsiaali. Tänavale kaetud pikk laud, mille ääres sai koos naabrite, sõprade ja perega ühiselt õhtustada, on selle illustreerimiseks suurepärane näide.

***

Kas sinu linn on sinu kodu?

Meie linnad peavad muutuma autode kodust inimeste koduks. Jagatud sõidukid aitavad vähendada autode hulka tänavatel ja anda osa linnaruumist tagasi inimestele.

Loe meie kampaaniast lähemalt ja saa teada, milline on sinu linn siis, kui see on päriselt sinu kodu.