15. juuli 2024
Kas oled kunagi mõelnud, mida teha selleks, et tänavad oleksid sama hubased kui sinu kodu?
Kuna enam kui poole meie linnaruumist on hõivanud autod, on linnadest saanud pragmaatilised transpordikoridorid.
Uuringud aga näitavad, et jagatud liikuvus võib vähendada autosõitude hulka 19%, andes ruumi tagasi inimestele, aidates muuta linnu elamisväärsemaks ja võimaldades tänavatel muutuda justkui elutoa laienduseks.
Palusime Rootsi disainistuudiol Interesting Times Gang ette kujutada, mis saaks siis, kui me muudaks millegi, mis raiskab ruumi, millekski, mis annab ruumi inimestele tagasi.
Nii sündiski „Living Vroom“, maailma esimene tänavamööblikollektsioon, mis on valmistatud taaskasutatud autoosadest. Ja selleks et tunneksid end tänavatel koduselt, leiad kollektsioonist elegantse tugitooli, diivanikujulise pingi ja isegi päikeseenergial töötava suure lille, mis on tegelikult tänavalamp.
Seda kollektsiooni saad lähemalt vaadata Stockholmis Paulinas Kök & Kakeri päikeselisel terrassil. Meie aga istusime selle disainerite Seani ja Alexiga maha ning vestlesime mööblist ja linnade tulevikust.
Sean (innovatsioonijuht): „Meid kõnetas väga Bolti visioon elamisväärsemast linnaruumist, linnast, kus saad tunda end koduselt, ja me tahtsime sellest projektist osa saada. Materjalidele uue elu andmine on miski, mida meile meeldib teha, kuid autotööstuse jäätmeid polnud me oma töös kunagi varem kasutanud.“
Sean: „Projekti ettevalmistamiseks käisime ideekorjel Norra vanametalliplatsil. Leidsime sealt palju kvaliteetset materjali, mida oli kasutatud autode salongis ja istmeteks, kuid mõistsime peagi, et tervikliku kollektsiooni loomiseks polnud meil piisavalt ühesugust materjali.
Ja siis jäid Alexile silma tühjad turvapadjad. Ta läks elevust täis, nagu temaga sageli juhtub. Ta jooksis autosse, küsis nuga ja asus turvapatju välja lõikama. Tänu pehmele nailontekstuurile ja pastelsetele toonidele on see materjal ka algsel kujul väga ilus.“
Alex (disainijuht): „Jah, esmalt mõtlesime autoistmete peale, aga need olid liiga ameerikalikud, väga retrofuturistlikud. Siis plaanisime kasutada autode metallosi, kuid sel juhul oleks kollektsioon meenutanud liiga palju „Mad Maxi“. Mõistsime, et meil on lähtepunktiks vaja midagi neutraalsemat, mida siis oma nägemuse järgi sobivaks voolida.“
Sean: „Võtsime aluseks ümmarguse turvapadja ja katsetasime seejärel erinevate vormidega. Tahtsime proovida, kuidas muuta ring kroonlehtedeks või õiteks – ja nagu ikka, lõppes meie eksperiment õnneliku õnnetusega.
Usun, et millegi mängulise ja ainulaadse loomiseks peab piire nihutama. Põnevus ja uudsus sünnivad ebakindlusest. Kui näen midagi, millest ei oska midagi arvata, siis võin tegelikult olla kindel, et tulemus saab olema suurepärane.“
Sean: „Vanametalliplatsil ringi vaadates avastasime üllatusega, et enamik autosid olid kõigest paar aastat vanad. Minu stereotüüpne ettekujutus autoromudest varises kokku. See oli šokeeriv avastus, sest vanasti ehitati autosid nii, et omanikud saaksid neid kergesti parandada.
Keeruliste arvutisüsteemide laialdane kasutamine tähendab ka, et autode remontimine muutub raskemaks ja kallimaks. Seetõttu vahetatakse rikkis autod välja, mitte ei kulutata aega ja raha nende parandamise peale. Võib-olla peaksime valitsuse tasandil paika panema süsteemi, mis tagaks, et tooteid kujundades võetaks arvesse ka nende parandamise võimalust.“
Sean: „Vanasti oli ilus ümbrus inimestele kõige olulisem – ka vabas õhus. Kuid viimaste aastakümnete jooksul oleme muutunud järjest pragmaatilisemaks ja kõike tehakse võimalikult odavalt. Tundub, et disain on kaotanud oma tähtsuse, muutudes pigem teisejärguliseks. Arhitektuurist rääkides ei looda tõenäoliselt enam selliseid kunstiteoseid nagu Notre-Dame, Sagrada Familia või Eiffeli torn, sest ilu asemel on esikohal funktsionaalsus ja maksumus.“
Alexander: „Tundub, et vabas õhus viibimisele ei panda enam rõhku. Teekond punktist A punkti B on muutunud puhtalt funktsionaalseks ja linnad ei tee enam pingutusi, et seda teekonda ka meeldivaks muuta. Kuigi mõned ruumid, näiteks kohvikud, püüavad pakkuda klientidele atraktiivset keskkonda, jääb avalikel ruumidel selles vallas palju vajaka.
Just seetõttu meeldib mulle „Living Vroomi“ idee. Meie meelest peaks avalik ruum pakkuma kutsuvat ja mängulist keskkonda, mis soodustab spontaanset suhtlust ka võõrastega.“
Enamik linnu on kujundatud autodele, mitte inimestele – selleks et autodel oleks mugav punktist A punkti B liikuda. Meie tänavamööblikollektsioon „Living Vroom“ tuletab aga meelde, et vahel tuleb võtta rahulikult, maha istuda ja ümbritsevate inimeste, kasvõi võõrastega tühjast-tähjast lobiseda.
