15. dets 2021
Auto – vabaduse, võimaluste ja võrdsuse sümbol. Vähemalt sellisena on seda maailmale müüdud, alates sellest kui 20. sajandi alguses autode masstootmisega alustati. Mingil määral on see muidugi tõsi. Keera vaid süütevõtit ja sõida, kuhu soovid.
Kuid nagu kõigi toredate asjadega elus, on ka siin oma konks. Ja kahjuks on see üsna kaalukas.
See on omamoodi irooniline, kuid eraautod ja neid toetav infrastruktuur on meilt hoopis kunagi lubatud vabaduse ja võimalused röövinud. Ja nende mõju meie elukvaliteedile, tervisele ning produktiivsusele on vaieldamatu (räägime sellest hiljem lähemalt).
Meie linnad on sõna otseses mõttes teelahkmel. Võime peita oma pead liiva alla ja jätkata nii nagu varem või teha midagi selleks, et inimesed oma linnad tagasi saaksid. Ootame sind Boltiga ühinema ja anname sulle selleks ka vajalikud vahendid.
Kuid kõigepealt üks lühike ajalootund…
Kui sa omad autot, millega iga päev tööle ja koju sõidad (või sõidad vaid nädalavahetusel), siis võib sul tekkida küsimus, et milles üldse probleem on. Kuid peame vaatama auto omamist tervikuna, viimaste aastakümnete linnaplaneerimise ja arendustegevuse kontekstis.
Sestsaadik kui autod massidele kättesaadavaks said, on meie linnad ja infrastruktuur kujundatud nii, et need saaksid võidutseda. Sõiduteed ja autod on seatud esikohale, dikteerides meie keskkondade konstrueerimist. Laiemad teed, neljarealised kiirteed, mitmekorruselised parkimismajad, asfalteeritud muruplatsid ja mida kõike veel – meie linnad on ehitatud autode jaoks.
Põhiprobleem on selles, et seetõttu sõltume ka meie autodest. Sõltuvaks muutudes igatseme autokesksemaid linnaarendusi ja oleme selles nõiaringis kinni – sellest ka praegune olukord.
Tervis
Olgu siis tegemist meie füüsilise või vaimse tervisega – eraautode negatiivne mõju on selge. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel sureb aastas liiklusõnnetuste tagajärjel ligikaudu 1,3 miljonit inimest.
Veel 20–50 miljonit inimest aastas saab selliseid vigastusi, mis võivad põhjustada invaliidsust. Ja murettekitav asjaolu on ka see, et liiklusõnnetused on peamine laste ja noorte (5–29-aastaste inimeste) surma põhjus.
Samuti tuleb arvestada tervisemõjusid, mis pole inimsilmale koheselt nähtavad. Autoga tööle sõitmine – näiteks halva ilma, liiklusummikute ja õnnetuste korral – suurendab stressitaset.
Iga lisanduv sõiduminut on seotud terviseprobleemide kasvuga. Mitu uuringut on näidanud, et pikki vahemaid läbivad tööle- ja kojusõitjad kannatavad psühhosomaatiliste haiguste käes palju rohkem kui inimesed, kelle teekond on lühem.
Füüsilised sümptomid ulatuvad pea- ja seljavalust seedimisprobleemide ning kõrge vererõhuni. Vaimsete probleemide hulka kuuluvad unehäired, väsimus ja üldised keskendumisprobleemid.
Kustpoolt ka vaadata, eraautosid täis maailm kahjustab meie kõigi tervist.
Keskkond
Eraautode tekitataval õhusaastel on hulk mõjusid, muu hulgas globaalne soojenemine, terviseprobleemid ja hoonete kahjustamine – kõike seda on ühiskond olnud valmis taluma, et vaid sõltumatult ringi liikuda saaks.
Kuid sellega need mõjud ei piirdu. Autod ja nendega seotud infrastruktuur on olulised müra ja visuaalse saaste allikad.
See inetu betoonist parkimismaja, mida kontoriaknast näed? Lõputu autosignaalide ja mootorimüra kakofoonia, mida oma korteris kuuled? Jällegi – oleme lihtsalt sellega leppinud, teades, et see on elu osa.
Elukvaliteet
Tee üks väike katse: järgmisel korral läbi linna kõndides vaata, kui palju autoparklaid, ristmikke ja laiendatud teid sa näed. Mõtle vaid, kui erinevad oleksid meie linnad, kui kasvõi mõnda neist saaks mingil muul otstarbel kasutada.
Pea meeles: meie autokeskne infrastruktuur on tekkinud kõige muu arvelt – soodsad elamispinnad, rohelised pargid, koolid ja spetsiaalsed elektrisõidukite sõidurajad. Nii elamegi kehvemal tasemel, ise sellest aru saamata.
Iga kord, kui pead kõndima mööda risti-rästi kulgevat marsruuti, kus on hulk valgusfoore, kitsad kõnniteed ja iiveldusttekitavad heitgaasid, pea meeles, et see on nii, kuna autoliiklus on seatud inimestest olulisemale kohale.
Meie autokesksed linnad rikuvad meie (inimeste) omavahelist suhtlust, hävitades nii meie õnne ning üldist heaolu.
Meie praeguse infrastruktuuri puhul on spontaansus kadunud, kuna oleme sunnitud peaaegu kõiki sotsiaalseid tegevusi või üritusi ette plaanima. See infrastruktuur toimib tõkkena, mis lahutab meid naabritest ja kogukondadest.
Ja selliseid tõkkeid püstitades võib juhtuda, et kogu inimkond muutub ennastõigustavamaks, isekamaks ja üksildasemaks. Kindel on see, et praegune olukord ei toeta koosolemist.
Nüüd, kus on selgeks saanud, et isikliku auto omamine pole tõepoolest meie endi, meie kogukondade ega meie planeedi parimates huvides, tekib küsimus – kuidas edasi?
Kas peame elama ajast ja arust süsteemis, mis meie elukvaliteeti kuidagi ei optimeeri, või on meil võimalik midagi muuta?
Boltis usume, et on aeg anda oma linnad inimestele tagasi. Ilma julgete muudatusteta jääbki praegune olukord püsima – lastes meie tervisel, majandusel, linnadel ja keskkonnal tagaistmele jääda.
Muidugi võib muutus olla raske. On lihtne minna kergema vastupanu teed – nii on mugav. Kuid soovime olla ajaloos õigel poolel ja meil on hea meel, kui sina meiega ühined.
Meie arvates väheneb eraautode hulk, kui on olemas soodsaid ja kättesaadavaid alternatiive.
Meie missioon Boltis on kujundada linnu, mis on mõeldud inimestele, mitte autodele. Inimeste sõidutamise, auto ühiskasutuse ja ühiskasutuses olevate elektriliste kergliikurite (tõukerataste ja jalgrataste) abiga motiveerime inimesi vajaduspõhise transpordi kasuks autodest loobuma.
Vaatame korraks, milline võiks näha välja tulevikulinn, kus liigub vähem eraautosid…
Äratuskell, hambapesu, hommikusöök ja ongi aeg kodust lahkuda ja tööle minna. Seni on kõik tavaline, eks?
Oled rongile hilinemas, seega otsustad kõrvaltänava laadimisjaamast tõukeratta võtta. Avad Bolti rakenduse, broneerid tõukeratta ja hüppad peale.
Rongijaamani on 2 km ja teel sinna märkad, kui roheline kõik on (sest laiad maanteed on asendatud muruplatside ja pinkidega). Üks tänav on koguni täielikult jalakäijatele mõeldud ja selle ääres on hulk kauplusi ning kogukonnakeskus. Samuti näed, et laiadel kõnniteedel on tõukerataste ja jalakäijate jaoks rohkem ruumi.
Rongile astudes näed paari sõpra ja lobised nendega pisut – kui kõik on eraautodest loobunud, on rohkem isu ja võimalust inimestega suhelda. Kuid samas oled veel unine, seega paned kõrvaklapid pähe ja vaatad aknast välja. Oi, milline vaade!
See rongiliin liikus varem mitmerealise maantee kõrval, kuid ajast, mil eraautodest hakati loobuma, on need hiigelsuured maanteed asendatud parkide, tõuke- ja jalgrattateede ning uute soodsate elamutega. Ja need ostukeskused, mida sa varem kontorile lähenedes nägid, on nüüd ümbritsetud parklate asemel parkidega.
Rongijaamast kontorisse jõuab nüüd jalgsi kiiremini kui varem. Enne oli vaja minna ringiga, et vältida kahte suurt ristmikku, kus tuli alati pikalt punase tule taga oodata, kuniks eraautod sinust mööda kihutasid. Aga enam mitte!
Ruumi on linnades rohkem ning esikohal on jalakäijad. On märkimisväärne, kui suur hulk inimesi saab oma sammude arvu igapäevaselt täis. Enam pole vaja hingata sisse heitgaase ega jageleda raevutsevate autoomanikega – kontorisse jõudes tunned end värskena ja oled päeva alustamiseks valmis.
Kontori eest on kadunud see suur ja kole parkimisplats, inimesed saabuvad tööle jalgsi või jalgrattaga ning mõni kolleeg sõidab Boltiga otse kontoriukse juurde. Sõidujagamisteenust kasutavad inimesed väljuvad autost, mis asub kohe järgmise sõitja poole teele, ilma et parkida oleks vaja.
Eraautosid liigub vähem ning tunned, et oled koos oma kaaslinlastega linna lõpuks endale tagasi saanud!
Elu on ilus.
Tõsi, eespool kirjeldatud stsenaarium võib tunduda pisut utoopilisena. Selleni jõudmiseks on vaja ületada veel mitmeid takistusi, kuid usume, et meie kõigi elukvaliteedi parandamise nimel on asi seda väärt.
Vaid ühe nupuvajutusega saad Bolti rakenduse alla laadida, teha algust olukorra muutmisega ja liituda meiega uues vajaduspõhise liikumise maailmas.
Kas oled selleks valmis?
